„Noh,“ sõnas Tiffany, „kui sa oskad kana pugu kokku õmmelda, suudad sa ka murtud südant parandada. Kuule, Preston, miks sa arsti juurde õpilaseks ei lähe?“
„Asi on nendes tähtedes, mis nime taha pannakse,“ sosistas ta. „Need on väga kallid! Nõiaks saamine ei tarvitse midagi maksta, aga kui neid tähti vaja on…oi, selleks läheb kõvasti raha vaja!“
Tiffany maandus, valmistas hommikusöögi vanaprouale, kes ei saanud voodist tõusta, andis tema kassile süüa ja läks vaatama, kuidas Triviaalse Boxeri murdunud jalaluu paraneb. Poolel teel sinna pidas Tiffany aga kinni vanapreili Swiveli naaber – vanapreili Swivel olevat üleöö kaotanud kõndimisvõime, kuid õnneks sai Tiffany juhtida tema tähelepanu tõsiasjale, et ta oli kahetsusväärsel kombel mõlemad jalad pikkade aluspükste ühte säärde pistnud.
„Teie minge,“ ütles Tiffany. „Mina ootan kedagi.“
Amber vaikis hetke. „Ärge liiga kaua oodake, preili, ärge ainult liiga kaua oodake!“
/T.P – Ma kannan keskööd/
…loen ja mõtlen… et saan seeläbi natukene paremaks. ja see tähendab palju. väga palju.
Masinad on õnnelikud
Masinatele on antud mutrid ja võtmed ja aeg
Masinad naeravad.
mida ma pean tegema?
olema vähemalt iseenda vastu aus
(salaja, nagu varas iseenda majas)
/Kõiv/
ma tahan igaveseks magada ühe vihikuga, kuhu ma valetan esimest väärtuslikku valet.
usun siira lapsena iseendasse, nagu ma oleks jõuluvana või kloun. aga silmade ümber on tumedad ringid. puudutan enda käsi. sõrmedel väikesed armid. nagu kevad. nagu marjad.
mõtlen, kuidas see kõik ära mahub. ilma, et midagi pöördumatult rebeneks. aga mahub. kui on hoida, siis hoia. teisiti ei saakski.
/Uku/
Vaata mu silmad nälgivad ilusaid asju,
minu kõrvad verd paitavat häält.
jah, minu olemine on märksõnad.
0 Vastust to “”