musta kasti maagia

kujuta ette
lumi langeb pimedasse tuppa
kujuta ette
lumi langeb pimedasse tuppa
kujuta ette
lumi langeb pimedasse tuppa

 

kokkutõmme ja lõõgastumine

 

lumi langeb pimedasse tuppa

 

kokkutõmme ja lõõgastumine
kokkutõmme ja lõõgastumine
kokkutõmme ja lõõgastumine
tugev tõuge vastu rindkere seina
teine tõuge
kolmas kaheteistkümnes kolmekümne viies kaheksas
tõuge tõuge tõugetõuge tõuge tõuge tõugetõuge                    tõuge                  tõuge t_

- „arteriaalse pulsi arütmiline võnkumine!“

pumpa! pumpa! edasi-edasi!

 

stopp.

 

- „koonusekujuline õõneselund jääb seisma, adrenaliini!“

Veel! Veel!

tõuge tõuge tõuge tõuge tõugetõugetõugetõugetõugetõugetõugetõuge

- „türosiini!“

 

kokkutõmme ja lõõgastumine

 

suudad sa?

kujuta ette
lumi langeb pimedasse tuppa

 

 

*who is the lamb and who is the knife

päike

hommikul tuli hämaras koridoris vastu töökaaslane. läks suitsetama. mina tulin/läksin. ma tean, kuidas ta ütleb: «hommik.» tema hääl. tema nime? ei (ja meid ei ole siin üleliia palju, 20 ringis). mõtlen, et milline elu… millist elu elavad mööduvad vastutulevad? ja vaatan rohekalt läikivat linoleumi. põrand. roheline-sinine-punane. roheline-sinine-punane. sein. sinine. ja siis ma hüüdsin:
«hei-hei!»
«h e i-h e i!»

tänahommikune valgus oli juba olnud. see oli suveõhtu valgus. soepehmeurr.

MARSI KROONIKAD
Eessõna
„Teaduslik fantastika on imetore vasar…“ Sellele väitele võiks ta ka lisada veel sõnad „Ja jätaksid asjad nagu nad on“. Sest, juhul kui ma pole teda valesti mõistnud, ta räägib meile, ehkki ta õpetust loorib veidrate kujutluste valendav udu, et koht kosmosereisideks on raamatus, et inimolendid on ikka alles vaimselt ja moraalselt lapsed, kelle kätte ei saa usaldada kohutavaid lelusid, mis nad mingi traagilise juhuse tõttu on leiutanud. /C. Fadiman/

sellest, kuidas teine komplekt maalasi läbisid rakettlaevaga kuuskümmend miljonit miili ja jõudsid Marsile. ja nad paigutati hullumajja ja edasi:

/…/
Härra Iii avas ukse.
«Pisut tähelepanu,» lausus kapten, silmad punased ja väsinud. «Meie oleme Maa pealt, meil on rakett, meid on neli, meeskond ja kapten /…/ Me tahaksime, et keegi annaks meile linna võtme või midagi taolist, ja me tahaksime, et keegi suruks meil kätt, hüüaks «hurraa!» ja ütleks «soovime õnne, vana!» See olekski peaaegu kõik.»
Psühholoog sulges silmad ja kratsis nina. «See on kõige uskumatum näide meelelisest hallutsinatsioonist ja hüpnootilisest sugestioonist, mida ma eales olen kohanud. Ma vaatasin läbi teie «raketi», nagu te seda nimetate.» Ta koputas raketi kerele. «Ma kuulen seda. Auditiivne fantaasia.» Ta tõmbas hinge. «Ma haistan seda. Olfaktoorne hallutsinatsioon, esile kutsutud sensuaalse telepaatia abil.» Ta suudles laeva. «Ma tunnen ta maitset. Labiaalne fantaasia!»
Ta raputas kapteni kätt. «Tohin ma teid õnnitleda? Te olete psühhootiline geenius! Te olete sooritanud äärmiselt täiusliku töö! Ülesanne projekteerida teie psühhootiliselt kujutletav elu telepaatia kaudu teie mõistusesse ja hoida hallutsinatsioone muutumast meeleliselt nõrgemaks, on peaaegu võimatu. Need inimesed Majast tavaliselt keskenduvad ainult visuaalsusele või äärmisel juhul visuaalse ja auditiivse fantaasia kombinatsioonidele. Teie olete tasakaalustanud kogu konglomeraadi! Teie hullumeelsus on kaunilt täiuslik!»
«Minu hullumeelsus.» Kapten oli kahvatu.
«Jah, jah, missugune armas hullumeelsus. Metall, kummi, gravitatsioonitekitaja, toidud, riided, kütus, relvad, redelid, mutrid, poldid, lusikad. Ma kontrollisin läbi kümme tuhat üksikeset teie laevas. Ma poel kunagi näinud sellist komplitseeritust. Olid olemas isegi varjud magamiskoide ja kõige all! Niisugune tahte kontsentratsioon! Ja kõigel, kuidas ma iganes ka ei kontrollinud, oli lõhn, mass, maitse, heli! Laske mul teid emmata!»
Lõpuks tõmbus ta tagasi. «Ma kirjutan sellest oma suurima monograafia! Järgmisel kuul räägin sellest Marsi Akadeemias! Vaadake ennast! Teie olete isegi muutnud oma silmade värvi kollasest siniseks, oma naha pruunist roosaks. Ja need riided, ja teie kätel on viis sõrme kuue asemel! Bioloogiline metamorfoos psühholoogilise tasakaalutuse kaudu! Ja teie kolm sõpra…»
Ta võttis välja väikese püstoli. «Parandamatu, muidugi. Te olete õnnelikum, kui te olete surnud. On teil veel midagi ütelda enne surma?»
«Pidage, jumala pärast! Ärge tulistage!»
«Te õnnetu olend. Ma teen lõpu sellele viletsusele, mis teid sundis välja mõtlema selle raketi ja need kolm meest. Äärmiselt kaasakiskuv on vaadelda teie sõprade ja teie raketi kadumist, kui ma olen teid tapnud. Ma kirjutan toreda töö neurootiliste pettekujutiste lahustumisest selle põhjal, mida ma siin täna näen.»
«Ma olen Maa pealt! minu nimi on Jonthan Williams ja need…»
«Jah, ma tean, » rahustas härra Xxx ja tulistas.
Kapten kukkus, kuul südames. Teised kolm meest karjatasid.
Härra Xxx jõllitas neile otsa. «Teie jätkate olemasolu? See on suurepärane! Hallutsinatsioonid ajalis-ruumilise säilivusega!» Ta suunas püstoli neile. «Noh, ma hirmutan teid lahustuma.»
«Ei!» karjusid kolm meest.
«Auditiivne palve isegi siis, kui patsient on surnud,» täheldas härra Xxx, lastes maha veel kolm meest. Need lebasid liival, terved, liikumatud.
Ta lõi neid jalaga. Siis põrutas vastu laeva.
«See püsib! Nemad püsivad!» Ta tulistas laipu veel mitu korda. Siis ta astus eemale. Naeratav mask langev ta näolt.
Aeglaselt muutus väikese psühholoogi nägu.
/…/
«Kaduge!» karjus ta kehade peale. «Kao minema!» kiiskas ta laevale.
«Rüvetatud,» sosistas ta metsikult. «Üle kantud minusse. Telepaatia. Hüpnoos. Nüüd olen mina hull.
/…/
Kõlas lask. Härra Xxx kukkus.
Viis keha lamas päikese käes. Härra Xxx lebas seal, kuhu ta oli langenud.
/…/
Kui linnainimesed leidsid päikeseloojangul raketi, imestasid nad, mis see olla võiks. Keegi ei teadnud. Nii müüdi see vanakraamikaupmehele ja veeti minema, et see vanametalliks tükeldada.
Vihma sadas öö läbi. Järgmine päev oli ilus ja soe.
/R. Bradbury/

ja edasi: oli esimene komplekt ja tuleb veel kolmas, neljas…ja kohal. ja kõik. ja algusest.

lugu oravast, kes tahtis olla jänes ja siis orav… ja pärast sai temast tammetõru-orav? -jänes?
vaatan teda ja tunne, et kangelane (ma ei tea, milles seisnevad tema erivõimed, kuid tunne, et ta võiks teha kätega väga kiireid ringe ja midagi ka mütsiga).
ühesõnaga – Combo! tšahh-tšahh!

«Vorsicht: Eier!»

ma tahaks suuta
kirjutada luuletust

minu silmad on küüliku silmad
elektrinaine pillub sädemeid

sõnad:
• vauguma. seda tegi koer. loen, et seda teevad hoopiski kassid. kuid võimalik, et seda võivad teha ka koerad.
• kuupula

tänavaneurasteenik Šarik (paberite kohaselt Шариков Полиграф Полиграфович): pistke ta ninapidi sinna öökulli sisse – pahanduse sisse.
/M. Bulgakov – Koera süda/

all that no-one sees

- tead, mul tuli üks mõte – ma kardan
- mida?
- et nad tulevad siia
- ära karda, nad ei tea…kuhu tulla. nad on seal. ja neile meeldib seal. ja nad on rõõmsad ja nad püherdavad ja saavad tolmuseks ja siis nad naeravad ja jooksevad ja naeravad jälle. ja saavad tolmuseks ja saavad pahaseks ja neil on päike ja päev ja nad ei tahakski siia tulla…mitte kunagi. ja nad veavad sõrmega ringe ja puudutavad sõrmega puid ja kive ja liiva ja neil on väikesed laevad. ja nad puudutavad möödaminnes sõrmega ja neil on hea tunne ja nad sahistavad jalgadega ja nad ei kao ära
- aga mulle meeldib siin…
- miks?
- ma ei tea
- mina tahaks sinna

o-ho-ho-ha-ha.

pinge asümmeetria
kolmefaasilise võrgu seisund, milles faasipingete efektiivväärtused või faasipingete vahelised nihkenurgad pole võrdsed.

ja ajaviiteks võib lugeda sõnu:
sigri-migri

ajast 0206. leian kapist kokku kaks lehte ja loen: leht 1 koguhulgast 2 vasakust ülemisest nurgast „Ja siis ma läksin Kukusse ja jõin ennast täis“ ja leht 1 koguhulgast 2 ülevalt „…ikka ja jälle uuesti leian ja aru ei saa, kuidas see saab olemas olla“ ja siis loen lehte 1 koguhulgast 2 ja lehte 2 koguhulgast 2:
Ja ma tahan mängida peitust ja anda sulle oma riideid ja öelda mulle meeldivad su kingad ja istuda põrandal kuni sa oled vannis ja masseerida su kaela ja suudelda su jalgu ja hoida su kätt ja minna söögi järele ja mitte pahandada kui sa sööd minu toitu ja kohtuda Rudy’ juures ja rääkida mis päeval juhtus ja trükkida su kirju ja kanda su kaste ja naerda su paranoia üle ja anda sulle plaate mida sa ei kuula ja vaadata suurepäraseid filme ja vaadata jubedaid filme ja viriseda raadio üle ja pildistada sind kui sa magad ja tõusta üles ja teha sulle kohvi ja saiakesi ja minna Florent’i juurde ja juua keskööl kohvi ja lasta sul varastada mu sigarette ja mitte kunagi leida tikke ja rääkida sulle mida ma eile telekast nägin ja viia sind silmakliinikusse ja mitte naerda su naljade üle ja tahta sind hommikul aga lasta sul veel magada ja suudelda su selga ja silitada su nahka ja öelda sulle kuidas ma armastan sinu juukseid sinu silmi sinu huuli sinu kaela sinu rindu sinu perset sinu…
Ja istuda trepil suitsetades kuni su naabrid tulevad koju ja istuda trepil suitsetades kuni sina tuled koju ja muretseda kui sa jääd hiljaks ja hämmastada kui sa tuled varem ja anda sulle päevalilli ja tulla su peole ja tantsida kuni ma olen sodi ja kahetseda kui ma eksin ja olla õnnelik kui sa andestad ja vaadata su fotosid ja soovida et ma teaksin sind igavesti ja kuulda sinu häält oma kõrvas ja tunda sinu nahka minu nahal ja ehmuda kui sa vihastad ja su silm on läinud punaseks ja teine silm siniseks ja juuksed vasakule ja nägu idamaiseks ja öelda sulle sa oled suurepärane ja kallistada sind kui sa oled rahutu ja hoida sind kui sa oled haige ja tahta sind kui ma su lõhna tunnen ja solvata sind kui ma sind puudutan ja niutsuda kui olen su kõrval ja niutsuda kui ma ei ole ja lakkuda su rindu ja lämmatada sind öösel ja külmetada kui sa võtad teki ja higistada kui sa ei võta ja sulada kui sa naeratad ja aurustuda kui sa naerad ja mitte aru saada miks sa arvad et ma jätan su maha kui ma ei jäta ja imestada kuidas sa võid mõelda et ma iialgi sinu maha jätaksin ja imestada kes sa oled aga tunnustada sind ikkagi ja rääkida sulle puu-ingli võlutud metsapoisist kes lendas üle ookeani kuna ta armastas sind ja kirjutada sulle luuletusi ja imestada miks sa mind ei usu ja tunda nii et selle jaoks ei leia ma sõnu ja osta sulle kassipoeg kes mind armukadedaks teeb kuna ta pälvib rohkem tähelepanu kui mina ja hoida sind voodis kui sa pead minema ja nutta nagu laps kui sa lähedki ja saada lahti prussakatest ja osta sulle kingitusi mida sa ei taha ja võtta need jälle ära ja paluda sul minuga abielluda ja sa ütled jälle ei aga jätkata küsimist sest kuigi sa arvad et ma ei mõtle nii mõtlen juba esimesest korrast peale ja hulkuda linnas kui see on tühi ilma sinuta ja tahta mida sina tahad ja mõelda et ma kaotan enese aga teada et ma olen kaitstud sinuga ja rääkida sulle endast halvimat ja rääkida sulle endast parimat kuna sa ei vääri vähemat ja vastata su küsimustele kui ma parem seda ei teeks ja rääkida sulle tõtt isegi kui ma tõesti ei taha ja püüda olla aus kuna ma tean sa eelistad seda ja mõelda et see kõik on läbi aga jääda veel kümneks minutiks enne kui sa viskad mu välja oma elust ja unustad kes ma olen ja püüda sulle lähemale saada kuna sinu tundmaõppimine on ilus ja pingutust väärt ja rääkida sinuga halvas saksa keeles ja rääkida sinuga veel halvemas heebrea keeles ja magada sinuga kell kolm hommikul ja kuidagi kuidagi kuidagi edasi anda natuke sellest masendavast lõppematust vallutavast tingimusteta kõikehaaravast südantrikastavast mõistustavardavast jätkuvast lõppematust armastusest mis mul on sinu vastu.
Ära ütle et sa ei saa mulle ei öelda sest selline kergendus on jälle armastada ja lamada voodis ja olla kaisus ja puudutatud ja suudeldud ja jumaldatud ja su süda hüppab kui sa kuuled mu häält ja näed mu naeratust ja tunned mu hingeõhku oma kaelal ja su süda lendab kui ma sind näha tahan ja ma valetan sulle sellest päevast peale ja kasutan sind ära ja kepin sind ja murran su südame sest sina murdsid minu oma esimesena ja sa armastad mind iga päev üha rohkem kuni see muutub talumatuks ja su elu on minu ja sa sured üksi sest ma võtan mida tahan ja kõnnin minema ja ei võlgne sulle midagi see on alati seal see on alati seal olnud ja sa ei saa eitada seda elu sa tunned perse et elu perse et elu perse et elu olen sulle kaotanud.
/S. Kane – Crave/

0212 rongijaam. lumesadu. ma ei olnud purjus. ma olin väga rõõmus.

Michaël Borremans

“istuti lauas, tema sisse”

kellegi öeldud:
„…ole Sina ka, ja iseendale sõber ;)“
mõtlen, et…see ongi…see keeruline.

ja
änn-änn-uuu-ä-änn-ää-n
puhub, ta muudkui puhub.
kägardumine iseendasse
tekkidesse
vastu ihu vastu
sooja

ja Horace muudkui veereb ja veereb ja laulab, muudkui laulab.